Saturday, December 21, 2013

Päevad 86 kuni 101, ehk uskumatult palju emotsioone!

Käes on minu siinoleku eelviimase päeva õhtu ning kirjutada on palju.
Detsembri nädalavahetused on möödunud enamasti linna peal ringi jalutades ja vahepeal sai pisut kooliasju ka tehtud. Kevadel tuleb ju magistrantuur ära lõpetada!
Igatahes.. Suurematest emotsioonidest ja hetkedest ka siis siia pisut:
päev number 92: käisin õhtul Bastille ooperis kuulamas Vincenzo Bellini "Puritaane". Ooperimaja on kena, mitte liiga ülepakutud, vaid selline tagasihoidlikult kena, aga samas tekitab ikka parajalt hea ja kultuurse tunde. Osatäitjad olid head, emotsioonid tundusid usutavad ning kõik oli hea. Tehtud, nähtud, rahul!
Juhendajat tolle nädala lõpus kaks päeva polnud, nii et siis oli selline rahulikum ja sai vabalt sarkastiline olla ja niisama naerda. Juba siis oli kuidagi tajuda seda n-ö "äramineku" emotsiooni juba, vaikselt hakati uurima, et millal mind viimast korda siin näha on jne. See tõi paratamatult endale ka selle hirmutava tunde kohale, et wow, juba ongi lõpp kohe käes.
Viimane töönädal möödus ausalt liiga ruttu. Esmaspäeval tegelesin veel viimase katsega ning arutasime juhendajaga mu neljapäevase ettekande sisu pisut ning oligi juba järsku päev läbi. Teisipäev möödus täpselt sama kiiresti. Kolmapäeval oli meie korruse jõulupidu. See tähendas siis täpsemalt seda, et kõik tõid kaasa pisikese kingituse, mis pärast suvalisele osalejale välja loositi ning ka mingit näksi/toitu. Väga mõnus traditsioon! Suurepärased stiilinäited kingitustest - stressipall, roosa ja karvane Hello Kitty pastakas (mille sai otse loomulikult üks noormees) jne. Äge!
Samal õhtul käisin ühte tšekki rahaks vahetamas postkontoris. Tädi vaatas mu tšekki, mu passi, siis jälle tšekki, siis jälle passi. Ja niimoodi vähemalt 10 minutit. Kui küsisin, et kas on mingi probleem, vastas ta, et "Ei ole, kontrollimine on normaalne" ja siis vaatas edasi. Vahepeal kadus korraks taharuumi ära ja siis tuli ja istus ja vaatas jälle edasi. Pakkusin talle oma ID-kaarti ka, et äkki on see parem. Ütles, et jah, näidake, vaatas vilksamisi ja siis ütles, et ei ole ikka vaja. Huvitav tädi, ma ei kujuta ette ka, mida ta oma peas parajasti mõtles.
Neljapäeval (päev 99) oli mul siin labori töögrupi ees ettekanne. Olin pisut närvilisem kui tavaliselt, otsustasin, et ei võta oma märkmelehte kätte ja selle tulemusel jätsin osa asju lihtsalt rääkimata. Jee! See on uus tase! Loodetavasti Eestis oma Pariisi tööst rääkides suudan end kokku võtta ja professionaalsem olla.
Reede.. Reede kirjeldamiseks pole mul sõnu. Olin valmis kirjutanud kaks kaarti koos pisikese meenega ning õigel ajal poetasin need märkamatult saajate asjade vahele. Ma oleks nii tahtnud nende nägusid näha kui nad neid kaarte lugesid! Sain lõpuks käia ka administratiivhoone 24ndal korrusel ja sealt suurepärast vaadet imetleda! Tegelikult läksime sinna 8ndale korrusele, et mulle pusa osta, aga minu palumise peale piilusime ikka 24ndale ka. Kui võimalus on, tuleb seda kasutada!
Reede oli tegelikult tohutult raske mu jaoks. Ma vihkan head aega ütlemist. Viimane laborisseminek, võtme äraandmine, viimane kohvijoomine, viimased jutud ja naerud, viimane trepist alla kõndimine. Selle hetkeni oli kõik hästi ja suutsin naeratada. Aga nii kui metroosse jõudsin, olid kraanid valla.
Reede õhtu oli selle eest tore. Käisime Ulvikaga jõuluturu juures oleval vaaterattal ja see oli küll imeline! Tuledesäras Pariis, suurepärane vaade Eiffelile ja Seine'ile..
Ma mõistan nüüd väga hästi Aili viidet sellele, et alguses tundub sulle, et see linn siin on üüratu ja kõle ja ei lase sind sisse, aga ühel hetkel sa tabad selle, et see on nii ilus ja võluv ja põnev ja et kogu aeg on midagi uut avastada ja et tegelikult on see täitsa sinu oma.
Täna hommikul üritasin jõulukinke otsida, külastasin La Defense'i jõuluturgu (pole üldse nii äge) ja päeval saatsin Ulvika ära. Tal veab, ta tuleb juba jaanuari keskel tagasi siia. Ja tal on suurepärane kodu ka siin!
Ma olen pettunud, et Eestis lund pole. Jõulud on sel aastal teistsugused.
Add caption

Add caption

Add caption

Add caption

Add caption

Add caption

Add caption
Bastille ooper

minu hommikune vaade
minu hommikune vaade

Add caption

vaateratas!

vaade rattalt
jõulud

Thursday, December 5, 2013

Päevad 70-85 ehk palju polegi enam jäänud.

Viimanse kirjutamise ajal olin veel Caenis, aga nüüd olen juba peaaegu nädalakese Pariisis tagasi olnud ja olgem ausad, iga natukese aja tagant armun Pariisi jälle uuesti. Täna õhtul oli näiteks taas see hetk, kus ma mõtlesin, et siin on ikka tõsiselt imeline ja ilus!
Aga jätkame siis sealt, kus pooleli jäi.. Niisiis, teine pool Caenis viibimisest möödus suhteliselt kiiresti - olin juba sealsesse laborisse ja rütmi sisse elanud ja juba oligi aeg varsti lahkuda. Viimase (ehk siis tervelt teise) sealveedetud nädalavahetuse veetsin taaskord mööda linna ringi kolades - seekordseks sihtmärgiks oli Abbaye-aux-Dames. Seal oli tõsiselt ilus, kuidagi teistsugune olek kohe - rahulikum, mitte väga üle pakutud sisustuse ja vitraažidega jne. Kuna aga vihma sadas, siis tol päeval väga pikka teekonda ette ei võtnud. Pühapäeval külastasin taaskord seda supermõnusat turgu, ostsin sealt paar kohalikku asja kaasa (Calvados!) ning siirdusin "ühikasse" tagasi. Õhtul käisin veel Herouville St-Clairi ja Caeni vahel jalutamas, just siis kui pimedaks läks ja kõik tuled põlesid. Siis oli vaade küll päris hea!
Viimane töönädal möödus mõnusalt, sain oma asjad tehtud, neljapäeval pakkisin oma asjad kokku, reede hommikul andsin toa üle, vedasin oma kohvri laborisse, pakkisin seal oma asjad kokku ja võtsin vajalikud proovid kaasa ja reede õhtul asusingi tagasi Pariisi poole teele. Sõit läks kuidagi eriti ruttu (tegelikult kestis 2 tundi).
Jube hea tunne oli Pariisi tagasi jõuda. Kõik oli nii kodune ja hea - kenad inimesed, kes pakuvad, et tassivad mu kohvri trepist üles ja teada-tuntud kohad ja teed ja muidugi need eriti nunnud jõulutulukesed, mis igal pool juba üleval on! Ma sel aastal jälle jumaldan jõule!
Laupäeval sai mu väike tibu juba tervelt 3-aastaseks. Aeg läheb tõesti ruttu! Üritan talle ikka võimalikult hea tädi olla ja skaibin temaga, mis siis, et tema vahepeal otsustab, et mängib parem oma asjadega või vaatab multikaid (fui, muumid!). Igastahes, nädalavahetuse veetsin oma pingelangust välja magades (mul vist on mingi talveuni peal) ja Champs-Elysee jõuluturul käisin ka.
Pariisi töönädal algas pisut kurva tõdemisega (otse loomulikult selle peale, et inimesed küsisid), et mul on siin jäänud ainult kolm nädalat (millest üks on praeguseks hetkeks peaaegu läbi ka juba). Ägedaid hetki oli veel. Ütleme lihtsalt nii, et nüüd mul kummitab veel väga tükk aega ühest kõige nunnumast filmist ("Love actually") pärit laul "All I want for Christmas is you".
Teisipäeva õhtul käisin Virgel töö juures külas, nii kurb oli ära tulla teades, et ei näe teda nüüd väga pikka aega.
Eile ja täna aga olime Ulvikaga kultuursed. Eile kolasime kaks tundi mööda Louvre'it ringi. See tähendas rohkem küll seda, et me niisama jalutasime ringi ja jutustasime ja aeg-ajalt vaatasime kunsti ka. Üks asi oli seal küll, mis minus natukene kõhedust tekitas - päris reaalne muumia! Kõik need õudukad, mis ma oma elu jooksul näinud olen, andsid väga head eeldused selleks, et ma tükk aega vaatasin ja mõtlesin, et nonii, millal see tüüp nüüd püsti tõuseb ja mulle "boo!" teeb. Täna piirdusime pooleteise tunniga Orsay muuseumis ja see oli juba pisut põnevam kui Louvre. Jäägem kultuurseteks.
Pilte ka siia, nii nagu ikka.
Add caption
Abbaye-aux-Dames

Add caption
Add caption

Add caption
Add caption

Add caption

Add caption
Herouville St-Clair

Add caption

Add caption

veetorn Herouville St-Clairis

Add caption
Add caption

Add caption
Add caption
mu Caeni kabinet
müüakse kuuski juba

Add caption
Add caption

Add caption

Add caption

jõuluvana teeb suhkruvatti

Add caption

Add caption
Add caption

Add caption

05.12.13

Add caption
Orsay muuseum