suur seiklus: October 2013

Pühapäeva hommikul pärast kellakeeramist seadsin sammud Gare Montparnasse suunas, et minna sealt siinse kiirrongi TGV peale ja sõita sellega 350 km lääne suunas, 200 000 elanikuga väikelinna nimega Rennes. Seal sai pühapäeva õhtul alguse ISIEM2013 - 2nd International Symposium of Inorganic and Environmental Materials. Rongisõit laabus hästi - rong on supervaikne ja väga kiire, ruumi oli ladusalt ja sõit läks üldiselt ruttu. Pärast kohalejõudmist ootasin umbes kaks tundi jaamas, et ka mu juhendaja ja tema kolleegid kohale jõuaks ning siis viskasime asjad hotelli (mis asus jaamast umbes 200 m kaugusel) ning läksime konverentsi welcome receptionile. Esimene ehmatus oli korralik - ruumi sisse astudes oli näha AINULT jaapanlasi, kellest enamik olid mehed ja umbes pooled ka pisut lühemad kui mina. Tundsime end väga eksootilistena! Hiljem oli juba natuke kohalikke prantslasi ka näha ja tunne läks pisut paremaks.
Esmaspäeval ehk esimesel loengupäeval panime üles oma postri, jõime ohtralt kohvi ning sõime saia (mis oli kahjuks ka lõunasöögi põhiline komponent) ning seisime pärast lõunat oma postri juures juhuks kui keegi midagi küsida tahab. Sain paar korda rääkida ka oma tööst ja siis läks Kaia (mu juhendaja) vaatama, mida huvitavat seal postritel veel leidub. Varsti nägingi, kuidas ta küsib mingilt jaapani poisilt järjest küsimusi, mille peale too oskab kosta ainult "yes-yes", ehk siis.. Ei, tegelikult ei olnud vastus kõigele "jah", vaid tüüp lihtsalt ei osanud vastata ja ei osanud inglise keelt eriti hästi. Panen piltide hulka ka ühe huvitava reaktsiooni pildi, mis keemikutele pisut nalja võib pakkuda. Seda inglise keele probleemi oli ka loengute ajal tugevalt tunda - jaapanlaste inglise keel on kohutav! Lisaks aktsendile on neil puudu ka sõnavarast. See selleks.. Slaidid olid okeid ning nende põhjal sai midagi natuke aru ka. Aga mis veel on nende puhul huvitavat - nad kõnnivad sahistades ja väga paljudel oleks kingad nagu kaks numbrit suured. Ja osadel vist olid ka, sest oli näha, kuidas minuvanused neiud kõnnivad kontsaga kingadega nagu plätudega (nii, et jalg tuleb kõndides kinga seest välja). Arutasime isekeskis ja ei suutnud mitte ühtegi loogilist seletust sellele leida. Õhtul pärast loenguid toimus raekojas linnapea vastuvõtt ehk siis mõned kõned, tikuvõileivad ja paar klaasi veini ja läksimegi minema sealt. Hoone ise oli muidugi suursugune ja saal ka - palju kulda igalpool ja väga uhke sisustus.
Teisipäeval olid juba pisut paremad loengud ning ka pisut parem lõunasöök (kuigi kohv oli halvem, nagu oleks korduvalt soojendatud ühte ja sama kohvi). Pärast lõunat istusime bussi ja sõitsime ~85 km põhja poole ehk mere äärde Mont Saint-Micheli külastama. Tegu on peaaegu omaette saarega, milleni viivad teed (mida ehitatakse kõrgemale, et meri ümber saare saaks käia nii nagu vanasti). Kõrguseks koos kiriku ja muuga kokku 160 m. Huvitavaks teeb asja see, et tõusu ja mõõna vahe võib olla kuni 14 meetrit! Legendi järgi olevat umbes 8ndal sajandil ilmutanud ennast piiskop Aubertile ingel Saint Michel (ehk peaingel Miikael) ja käskinud ehitada künka otsa kirik. Esimesel ja ka teisel korral ei olevat Aubert nägemust tõsiselt võtnud, ent kolmandal korral, kui ingel oli talle pea peale ka märgi jätnud, oli piiskop juttu kuulda võtnud ja ehitustööd algasid. Ja kirik on tõesti võimas! Piltide järgi saate ise näha. Jube tuuline oli ka. Kuna pärast väljasõitu oli otse banketile sõit, siis olin mina muidugi seelikus ja no see tuul pidi seeliku seljast ära puhuma! Niisiis istusimegi pärast ringirändamist taas bussi ja sõitsime banketile Rennesi lähedal asuvasse Château D'Apigné-sse. Kokkuvõtvalt võib öelda nii palju, et noh, nüüd ma olen meretigu söönud (maitses pigem nagu maitsetu kala, ehk siis mulle ta mingit erilist muljet ei jätnud). Parim hetk banketilt oli see, kui mult küsiti, et kust me pärit oleme ning vastuse peale küsiti veel, et kas me Eestis räägime vene keelt. Seda küsitakse siin tihti! Kõik teavad Eestit ikka Venemaa kaudu.. Kuna konverentsil oli Eestist ainult neli naist, siis küsiti mult ka seda, et kas keemia ongi Eestis ainult naiste ala. Huvitavad järeldused!

raekoda

kooli ees olevad.. kõrred?

Mont Saint-Michel

tüüpiline surnuaed

vaade

raudrüü

tee-ehitus

vikerkaar!

kivimeistrite jäljed

Add caption

imeline valgus

orel

Add caption

Kolmapäeval oli plaanis terve päeva loengustes olla. Loengut pidas ka üks mu uus tuttav, kes rääkis apatiidi tahke keha NMR-ist (eriti hästi rääkis!!!) ning suutis ka minus selle vastu huvi tekitada, jee! Igatahes, kolmapäeva elamuseks võib lugeda seda, et üks Maroko kutt, kes jutu alustuseks tuli minult ja mu juhendajalt küsima, et kas me omavahel räägime vene keeles, tahtis mu kontaktandmeid (inglise keeles rääkisime) ja siis mu juhendaja ütles mulle kõrval ilusas eesti keeles, et "nojah, seda kõik need inimesed kartsidki su pärast - et tuleb mingi võõramaa noormees ja võlub ära su". Nojah, see kutt mulle küll huvi ei pakkunud, aga naljakas oli ikka! Õhtul jalutasime juhendajaga veel paar tundi linnas ringi ja avastasime igasuguseid põnevaid kohti.
Neljapäev ehk tänane möödus samamoodi linnas ringi jalutades - loengutesse minna ei viitsinud ja võtsime vaba päeva. Sadasime suhteliselt märjaks (Norra ilmateade yr.no ei valeta!), külastasime mitmeid ägedaid kirikuid (kordades ilusamad ja võimsamad kui Eesti omad) ja läksime rongile ja nüüd olengi Pariisi kodus tagasi. Hea tunne on! (Ja kuna täna on halloween, nägin metroos Ämblikmeest :)

no mis keemia see siis nüüd on???

puu

kool

onu Tiidule midagi - mis puu see on?

Add caption

meie tuba

Add caption

panin ka küünla

Add caption

matkasell!

kaalud!

metroos oli Ämblikmees!

Pole jälle pikalt saanud mahti siia kirjutada ja aeg-ajalt lihtsalt ei oskagi nagu midagi öelda.
Jätkame siis taas sealt, kus viimati pooleli jäi. Lõpetasin päevaga 30, ehk oli täis üks kuu. 31sel siin oldud päeval käisin koos oma juhendaja Micheli ja tema naisega Salle Pleyel-is jazzi kuulamas. Sain alles üleeile ühelt prantslaselt teada, et Salle Pleyel on üks kõige tuntumaid, kõige parema akustikaga ja üks kõige kallemaid kontserdisaale siin linnas. Ja tõesti, akustika oli suurepärane! Ja noh, kui aus olla, siis ega ma vist ise küll ei oleks osanud sellisele üritusele minna, nii et suur-suur aitäh Michelile kaasa kutsumast.
Edasise aja jätan detailsemalt kirjeldamata, käisin laboris, tegin selle kõrvalt oma orgaanilise sünteesi ainetööd ja nii see ajake kulgeski.
Sellel nädalal olin ilma juhendajata, kuna Micheli lastelastel (4 tüdrukut) oli koolivaheaeg ja siis võttis tema ka nädala puhkust ja tegeles nendega. Hakkama sain päris hästi, kuna teadsin täpselt, mida on vaja teha ja suhtlesin ka rohkem teiste inimestega, eriti ühega, kes mind täiesti kogemata suutis paar korda pisut närvi ajada. Ma lihtsalt ei ole harjunud sellega, et üks inimene nii palju naerda võib, ja noh, kuna ta on mulle võõras ka, siis ma ju ei tea, kas ta naerab niisama või minu üle jne. Eile aga sai ta ise ka aru, et mul võib sellest pisut imelik mulje jääda.
Igatahes, kolmapäeval, ehk päeval 42, pidin mina koos Elodiega tegelema solventide toomise ja laboriprügi äraviimisega. Ladusime kolm käru asju täis, saatsime need liftiga alla, kärutasime teise majja ja tõime uued solvendid ja tühjad anumad vastu. Aega võttis see kokku umbes tunnikese, sest et asju oli üüratult palju - keegi oli eelmisel nädalal oma töö tegemata jätnud! Ja natukene veider oli kemikaalide jääkidega kärutada mööda noormehest, kes lõhna järgi vist kanepit suitsetas (ja seda kooli territooriumil!). Et jah, siin näeb kõike.
Reedel võtsin koolist kaasa postri, kuna homme on konverentsile sõit! Ehk siis, mind ootab 5ks päevaks linn nimega Rennes, mis prantsusepäraselt hääldub lihtsalt "renn". Saan hommikul minna Gare Montparnasse-ist TGV ehk kiirrongi peale. See saab tõenäoliselt üks paras seiklus olema, kuna see rongijaam on üüratult suur ja mul veel väga täpselt aimu pole, kuhu ma täpselt minema pean. Igaks juhuks lähen ajavaruga kohale! Ja öösel keeratakse veel kella ka ju - oh seda segadust. Juba lugesin Delfi uudisteportaalist, et eestlane suudab isegi nii paratamatu asja üle vinguda (ühesõnaga keegi oli kirjutanud artikli, et tema ikka ei saa aru, miks seda kellakeeramist vaja on). Mis ma oskan öelda - eestlased...

Ilm on siin üldiselt ilus - täna jalutasin ringi poolpikkade varukatega pluusiga - kui tuul läks kõvemaks, pidi isegi jakikese peale panema, aga enamasti polnud vaja. Täitsa mõnus! Õhtupoole sadas ka, aga õnneks polnud mul siis vaja kusagile minna..

Täna võtsin ette teekonna Grand Palais küljel asuvasse Palais de la Découverte'i ehk siis teadusavastuste muuseumisse. Kõik oli otse loomulikult prantsuse keeles, aga see ei takistanud mind ja nii ma siis veetsingi mõned tunnid erinevaid füüsikavidinaid käega katsudes (väga interaktiivne muuseum!) jne. Loomulikult ei olnud tegu ainult füüsikaga, see sisaldas kõike - füüsikat, keemiat, bioloogiat (parajasti oli seal ka sipelgate teemaline näitus, ehk siis siblisid klaasides ringi erinevat liiki sipelgad), matemaatikat jne. Tegin salaja pilti ka (ma polnud päris kindel, kas see on lubatud või ei) ja panen siia ka väikesed mälestused. Enne muuseumisse minekut käisin uurimas, et miks ma oma postkaarte kätte ei saa. Esimene pidi mitu nädalat tagasi kohale jõudma, aga näed, pole jälgegi. Seletasin kõigepealt ühele naisele oma mure ära - tema ütles, et ei saa aru. Siis seletasin sama jutu (endiselt ingliskeeles) ühele meestöötajale, kes ütles, et ma pean ootama, et nemad ei saa midagi teha. Väga kena, aga nii ma seda asja küll ei jäta. Kuna see kaart Eestisse tagasi pole läinud, siis ta peab kuskil siin olema ja kätte ma ta veel saan!