Päevad 18-30 ehk läheb järjest põnevamaks!

Vabandan juba ette kõigi ees, kellele ma olen lubanud, et jaa-jaa, ma kohe varsti kirjutan. Nüüd siis võtsingi asja kätte jälle. Tänasega olen siin olnud täpselt ühe kuu!
Kust siis alustada..
Kirjutamine lõppes viimane kord umbes siis, kui Kadri ja Triin siin olid ja ma nendega ringi trippisin. Piknik Eiffeli juures (pilt on ka facebook-is), kuhu me kogemata ostsime kaasa alkoholivaba veini (uuups, eestlase jaoks ju pole sellist asja olemas!), esmaspäeval väikesed päris veinid Seine'i kaldal jalutades ja teisipäeva hommikul nad läksidki ära.
Eiffeli juurest piknikult ära tulles jalutasime Trocadero väljakuni ning seal toimus meeleavaldus Falun Gongi järgivate inimeste tagakiusamise ja genotsiidi vastu. Korrektsuse mõttes parandan end - meeleavaldus on vale sõna selle kohta. See on vabatahtlik mediteerimine teatavates positsioonides, mis peaks avama keha energiale. Andsime nende toetuseks allkirja ka. Üldiselt ei tohi siin mitte kuskile alla kirjutada, aga see oli tõsine asi ja õilis eesmärk. (Ülejäänud suvalised allkirja küsijad tahavad su käest ka raha mingite müstiliste eesmärkide toetuseks ja ei jäta sind absoluutselt rahule, see aga oli päris asi.)
Fotomaterjal:

Falun Gong

 Ja saigi alguse oktoobrikuu, mis klassifitseerub mu lemmikkuuna aastas - juba on sügis, õues on alles pigem soe, aga võib märgata õhus esimesi külmanoote ja puude lehed lähevad mõnusalt värviliseks.
Imestan ikka ja jälle kui viisakad ja toredad ja sõbralikud inimesed siin on. Nimelt, üks minu kõige piinlikumaid hetki oli see, kui ma olin unustanud kohvikukaardile raha panna ja lõunal makstes tuli välja, et oi, mul pole hetkel sularaha ega midagi taskus. Olin juba kergelt paanikas, mõeldes, et appi, mis nüüd saab ja et jube piinlik on, aga kaua ma mõtteid mõlgutada ei saanud, sest juba oli järjekorras minu taga seisev noormees mu lõuna kinni maksnud ja ma ei saanud talle kahjuks isegi korralikult "aitäh" öelda. Järgmisel päeval panin kohe kaardile raha, et selliseid juhtumisi vältida. Nüüd kirjutan juba ette kalendrisse ära, et millal jälle vaja kaarti laadida on!
Oktoobri algusega kaasneb ka selline pisiasi nagu minu sünnipäev. (Palju õnne mulle, jee!). Veetsin sel aastal oma päeva täpselt nii nagu ma tahtsin - käisin sõbranna töö juures lõunal, pärast seda poodlesin natuke (tund aega jalutasin ühes läbi 5 korruse olevas raamatupoes ja noh, ütleme nii, et ma oleks hea meelega kauemaks sinna jäänud!), ostsin endale Starbucksist kakaod ja Paul-ist macarons'e ja õhtul käisin sõbrannaga väljas. Väga mõnus. Pilt ka siia. NB! Ennetasin Starbucksis küsimusi, et kuidas mu nimi kirjutatakse ja ütlesin neile kohe prantsusepärase versiooni oma nimest.

sünnipäeva rõõmud!

Sünnipäevale järgneval päeval plaanisin minna kohvikusse Café des Deux Moulins, mis on ühes mu lemmikus prantsuse filmis. Jalutasin umbes 4 km sinna ja vaatasin, et oi, näed, ühtegi vaba kohta pole. Jalutasin siis sama targalt tagasi. Kuna ilm oli meeletult ilus, päike säras ja soe oli, mõtlesin, et võiks minna parki raamatut lugema. Panin isegi seeliku selga, kuna nii mõnus oli õues, tegin kaasa suure kohvi ja läksin. Terve park oli inimesi täis - jalutajad, jooksjad (keda on tõesti tohutult palju - kuidagi tuleb ju need baguette'id oma puusadelt maha saada), piknikupidajad ja niisama istujad. Sain seal olla umbes 10 minutit ja siis läks taevas pilve ja tuulisus pani tahtma koju teki alla minna. Jõin oma kohvi lõpuni ja sammusin jälle sama targalt koju tagasi. Õhtul skype'isin oma kursaõdedega ja oi kui hea oli nende hääli kuulda!
Minu ilusast kodupargist siia mõned pildid ka -

pargi tiigis on kalad

park Monceau

väikesed lapsed saavad pargis ponidega sõita! 

mitte küll park, aga siiski äge

Töönädal algas rahulikult. Teisipäeval (08.10) oli Michelil (ehk mu juhendajal) sünnipäev. Mina tahtsin eestlaslikult ikka kätt suruda õnne soovides, aga ei, siin käib kõik ikka bisous-dega ehk siis mõlemale põsele kerge musi. Ja mis minu jaoks kõige imelikum, siin ei tähistata sünnipäevasid niimoodi nagu minu Eesti laboris tähistati. Meil oli ikka kombeks koos kohvi juua ja alati toodi lilli jne, siin aga pole sellest jälgegi. Minu sünnipäevast teadsidki näiteks ainult Michel ja Christophe ja ega ma ei läinud ka kellelegi ütlema, et tead, mul on nädalavahetusel sünnipäev.
Meeldivaid vahejuhtumeid on siin olnud küll ja veel. Siiamaani hämmastab mind ka näiteks see, et kui ma olen üksi laboris ja teen omi asju ja keegi kõnnib koridoris laborist mööda ja silmanurgast vilksamisi näeb, et ma seal olen, siis pole üldse imelik, et isegi kui ta on laborist möödas juba, tuleb ta tagasi selleks, et mulle Salut öelda ja siis uuesti edasi kõndida. Eestis sellist asja küll ei juhtuks. Aga noh, siin peetakse mitte tere ütlemist ka märksa ebaviisakamaks kui Eestis.
Eile õhtul käisin Eesti saatkonnas härra Sven Jürgensoni ehk siis Eesti Vabariigi suursaadiku korraldataval vastuvõtul siin õppivate Eesti tudengite jaoks. Kohtusin väga paljude väga ägedate eestlannadega (enamik osalejaid olid naissoost). Nii nagu ikka, olin ma ainus reaalala inimene - ülejäänud kõik õppisid alasid alates majandusest ja lõpetades juuraga.
Väga veider on mõelda, et juba on üks kuu läbi. Nukker!
Ilm hakkab ka siin lõpuks sügiseseks kiskuma. Pean endale sõrmkindad muretsema, kuna hommikuti metroosse jalutades hakkab just kätel külm. Ja noh, sügisjaki vist peaks ka ostma. Ükspäev nägin siin sulejopega tüüpi ja mõtlesin, et nojah, eestlane tõmbab selle peale jakil eest luku kinni.