suur seiklus: Päevad 46-50 ehk konverents!

Pühapäeva hommikul pärast kellakeeramist seadsin sammud Gare Montparnasse suunas, et minna sealt siinse kiirrongi TGV peale ja sõita sellega 350 km lääne suunas, 200 000 elanikuga väikelinna nimega Rennes. Seal sai pühapäeva õhtul alguse ISIEM2013 - 2nd International Symposium of Inorganic and Environmental Materials. Rongisõit laabus hästi - rong on supervaikne ja väga kiire, ruumi oli ladusalt ja sõit läks üldiselt ruttu. Pärast kohalejõudmist ootasin umbes kaks tundi jaamas, et ka mu juhendaja ja tema kolleegid kohale jõuaks ning siis viskasime asjad hotelli (mis asus jaamast umbes 200 m kaugusel) ning läksime konverentsi welcome receptionile. Esimene ehmatus oli korralik - ruumi sisse astudes oli näha AINULT jaapanlasi, kellest enamik olid mehed ja umbes pooled ka pisut lühemad kui mina. Tundsime end väga eksootilistena! Hiljem oli juba natuke kohalikke prantslasi ka näha ja tunne läks pisut paremaks.
Esmaspäeval ehk esimesel loengupäeval panime üles oma postri, jõime ohtralt kohvi ning sõime saia (mis oli kahjuks ka lõunasöögi põhiline komponent) ning seisime pärast lõunat oma postri juures juhuks kui keegi midagi küsida tahab. Sain paar korda rääkida ka oma tööst ja siis läks Kaia (mu juhendaja) vaatama, mida huvitavat seal postritel veel leidub. Varsti nägingi, kuidas ta küsib mingilt jaapani poisilt järjest küsimusi, mille peale too oskab kosta ainult "yes-yes", ehk siis.. Ei, tegelikult ei olnud vastus kõigele "jah", vaid tüüp lihtsalt ei osanud vastata ja ei osanud inglise keelt eriti hästi. Panen piltide hulka ka ühe huvitava reaktsiooni pildi, mis keemikutele pisut nalja võib pakkuda. Seda inglise keele probleemi oli ka loengute ajal tugevalt tunda - jaapanlaste inglise keel on kohutav! Lisaks aktsendile on neil puudu ka sõnavarast. See selleks.. Slaidid olid okeid ning nende põhjal sai midagi natuke aru ka. Aga mis veel on nende puhul huvitavat - nad kõnnivad sahistades ja väga paljudel oleks kingad nagu kaks numbrit suured. Ja osadel vist olid ka, sest oli näha, kuidas minuvanused neiud kõnnivad kontsaga kingadega nagu plätudega (nii, et jalg tuleb kõndides kinga seest välja). Arutasime isekeskis ja ei suutnud mitte ühtegi loogilist seletust sellele leida. Õhtul pärast loenguid toimus raekojas linnapea vastuvõtt ehk siis mõned kõned, tikuvõileivad ja paar klaasi veini ja läksimegi minema sealt. Hoone ise oli muidugi suursugune ja saal ka - palju kulda igalpool ja väga uhke sisustus.
Teisipäeval olid juba pisut paremad loengud ning ka pisut parem lõunasöök (kuigi kohv oli halvem, nagu oleks korduvalt soojendatud ühte ja sama kohvi). Pärast lõunat istusime bussi ja sõitsime ~85 km põhja poole ehk mere äärde Mont Saint-Micheli külastama. Tegu on peaaegu omaette saarega, milleni viivad teed (mida ehitatakse kõrgemale, et meri ümber saare saaks käia nii nagu vanasti). Kõrguseks koos kiriku ja muuga kokku 160 m. Huvitavaks teeb asja see, et tõusu ja mõõna vahe võib olla kuni 14 meetrit! Legendi järgi olevat umbes 8ndal sajandil ilmutanud ennast piiskop Aubertile ingel Saint Michel (ehk peaingel Miikael) ja käskinud ehitada künka otsa kirik. Esimesel ja ka teisel korral ei olevat Aubert nägemust tõsiselt võtnud, ent kolmandal korral, kui ingel oli talle pea peale ka märgi jätnud, oli piiskop juttu kuulda võtnud ja ehitustööd algasid. Ja kirik on tõesti võimas! Piltide järgi saate ise näha. Jube tuuline oli ka. Kuna pärast väljasõitu oli otse banketile sõit, siis olin mina muidugi seelikus ja no see tuul pidi seeliku seljast ära puhuma! Niisiis istusimegi pärast ringirändamist taas bussi ja sõitsime banketile Rennesi lähedal asuvasse Château D'Apigné-sse. Kokkuvõtvalt võib öelda nii palju, et noh, nüüd ma olen meretigu söönud (maitses pigem nagu maitsetu kala, ehk siis mulle ta mingit erilist muljet ei jätnud). Parim hetk banketilt oli see, kui mult küsiti, et kust me pärit oleme ning vastuse peale küsiti veel, et kas me Eestis räägime vene keelt. Seda küsitakse siin tihti! Kõik teavad Eestit ikka Venemaa kaudu.. Kuna konverentsil oli Eestist ainult neli naist, siis küsiti mult ka seda, et kas keemia ongi Eestis ainult naiste ala. Huvitavad järeldused!

raekoda

kooli ees olevad.. kõrred?

Mont Saint-Michel

tüüpiline surnuaed

vaade

raudrüü

tee-ehitus

vikerkaar!

kivimeistrite jäljed

Add caption

imeline valgus

orel

Add caption

Kolmapäeval oli plaanis terve päeva loengustes olla. Loengut pidas ka üks mu uus tuttav, kes rääkis apatiidi tahke keha NMR-ist (eriti hästi rääkis!!!) ning suutis ka minus selle vastu huvi tekitada, jee! Igatahes, kolmapäeva elamuseks võib lugeda seda, et üks Maroko kutt, kes jutu alustuseks tuli minult ja mu juhendajalt küsima, et kas me omavahel räägime vene keeles, tahtis mu kontaktandmeid (inglise keeles rääkisime) ja siis mu juhendaja ütles mulle kõrval ilusas eesti keeles, et "nojah, seda kõik need inimesed kartsidki su pärast - et tuleb mingi võõramaa noormees ja võlub ära su". Nojah, see kutt mulle küll huvi ei pakkunud, aga naljakas oli ikka! Õhtul jalutasime juhendajaga veel paar tundi linnas ringi ja avastasime igasuguseid põnevaid kohti.
Neljapäev ehk tänane möödus samamoodi linnas ringi jalutades - loengutesse minna ei viitsinud ja võtsime vaba päeva. Sadasime suhteliselt märjaks (Norra ilmateade yr.no ei valeta!), külastasime mitmeid ägedaid kirikuid (kordades ilusamad ja võimsamad kui Eesti omad) ja läksime rongile ja nüüd olengi Pariisi kodus tagasi. Hea tunne on! (Ja kuna täna on halloween, nägin metroos Ämblikmeest :)