suur seiklus: Päevad 54-69 ehk wow, ma olen päris pika pausi jätnud kirjutamisse! Mini-seikluse algus.

Alustuseks mainin, et oh, ma juba praegu igatsen Pariisi ja praeguseks hetkeks olen ma sealt ainult nädalakese eemal olnud.
Kust siis pooleli jäi eelmisel korral.. Hmm.. Alates 54ndast päevast oli mu peas kogu aeg mõte, et varsti ootab mind ees Caeni sõit ning kuna mulle Pariisis meeldib, siis suhtusin ma alguses sellesse pisut skeptiliselt. Caenist kirjutan pikemalt paari hetke pärast. Enne mainin ära paar hetke, mis mind tõsiselt südamest soojaks tegid. Nimelt, see oli vist 6. november kui mul meenus, et me rääkisime Hugoga kunagi tükk aega tagasi (noh, umbes kuu või nii) Eesti eurosentidest ja ta ütles, et pole kunagi ühtegi näinud. Otsisin siis natuke oma rahakotist ja näed, leidsingi 10se ja 5se. Kui teda kolmapäeval laboris nägin, ütlesin, et "Kuule, mul on sulle midagi," mille peale tüüp mulle suhteliselt küsiva näoga otsa vaatas. Panin ta peo peale Eesti eurosendid ning oh seda huvitavat imestunud nägu, kui ta ei saanud aru, et miks ma talle suvalisel hetkel 15 senti annan. Ütlesin seejärel seletuseks, et need on Eesti omad ning selle peale sain maailma kõige armsama reaktsiooni: "Oh, tegelt, nii äge, ma ei anna neid kunagi ära!". Teine liigutav hetk oli samal päeval, kui Christophe'iga rääkides tuli kuidagi jutuks mu äraminek ja ta küsis, et "Millal sa ära läksidki? Jaanuaris? Veebruaris?" ning kui ma vastasin, et "Detsembri lõpus", siis oli näha, et tal on natuke kahju ja selle peale oli mul endal veel rohkem kahju. Aga noh, mis seal ikka. Ju ma siis ei oodanud, et sealsed inimesed nii toredad on ja ma nad nii ruttu omaks võtan.
Piilun kirjutades aeg-ajalt oma märkmikku, et meelde tuletada, mida ma siis vahepeal veel teinud olen. Suurema osa õhtuid veetsin oma orgaanilise sünteesi ainetöö kallal nokitsedes. Nüüdseks on see peaaegu valmis, üks reaktsioonimehhanism lisades veel ära muuta ja ongi vsjo. Premeerisin end seejärel pisikese shopingutuuriga (jee, mul on kõige nunnum tutimüts üldse!).
Päeval number 60 mõtlesin, et aitab küll, nüüd ma lähen käin Louvre'is ära. Mõeldud, tehtud. Vaatasin uudishimust ka Mona Lisa ära - no ega see nüüd küll midagi väga erilist ei olnud. Suutsin samal ajal oma salli ära kaotada ning siis kõndisin tuldud teed mööda tagasi ja õnneks leidsin selle varsti üles.
Too nädalavahetus oli pikem kui tavaliselt, ehk siis kolmepäevane, kuna 11. november on siin püha. Hommikul pakkisin mõned asjad kohvrisse, pärastlõunal veetsin mõned tunnid Virge ja Henri pool, sõime kooki ja vedelesime niisama ning siis õhtul pidin ikkagi lõplikult oma kohvri kokku pakkima, kuna 12. novembril ootas ees Caeni sõit.
Rong jäi ~15 minutit hiljaks, aga õnneks Didier oli mul jaamas vastas ning pärast seal natuke aega ringitammumist leidsin ta üles ka. Ilm oli muidugi täielikult hall ja vihmane, nii et laborisse sõites tundus terve linn kuidagi pisut nukker. Ja nagu uues kohas ikka, ei saanud ma alguses üldse aru, kus majas meie labor ehk LCMT on ja kuhu minema peab ja mis üldse toimub. Segased emotsioonid! Asi läks veelgi hullemaks kui me mu "elukohta" jõudsime. Sain lõpuks aru, et tegemist on mingi ühiselamu taolise kohaga. Leidsime lõpuks administratsiooni ning saime kätte võtmed. Tassisin oma kohvi oma tuppa ja oh seda rõõmu kui ma ukse lahti tegin - mu tuba on tervelt 9 m2 ning sinna alla käib ka kraanikauss ja WC. Esmane šokk möödus ning läksime uuesti laborisse. Seal tutvusin paljude inimestega, kelle nimed mul enamuses meeldi ei jäänud (nii nagu tavaliselt), aga imelikul kombel teadsid väga paljud, et on tulemas "charmante fille" (tõlge: šarmantne neiu) Eestist. Kabinetti jagan siin koos ühe post-dociga, kes minu meelest on pärit Vietnamist (kui ma õigesti mäletan). Ta on must julgelt peajagu lühem ning väga tore. Käime enamasti koos lõunal ja vahepeal läheme õhtul koos "koju" ka, kuna ta elab suhteliselt samas kohas kus mina. Minu elukoha-šokk suurenes veelgi kui ma sain aru, et seal pole Internetti. Järgmisel päeval läksin administratsiooni uurima, et kuidas sellega siis on, kuna veebilehel (laboris lugesin) oli kirjas, et seal peaks wifi olema. Saingi siis mingid paroolid ja instruktsioonid ja olin juba sisimas õnnelik, aga selgus, et vanasõnal "Ära hõiska enne õhtut" on tõsi taga. Nimelt, pärast pikka jamamist sain ühe samal korrusel elava tüdruku käest teada, et see Internet seal põhimõtteliselt ikkagi ei tööta (mida ma ka omal nahal kogesin), kuna kõik üritavad seda kasutada ja siis see on lihtsalt üle koormatud. Pettusin uuesti. Sellest järgmisel päeval otsustasin, et küsin kõrvaltoas elavalt kutilt abi, et äkki kuidagi ikkagi saab. Võtsin julguse kokku ja koputasin ta uksele ning asusin inglise keeles abi küsima. Tema vastas prantsuse keeles. Tundub, et siin on väga normaalne see, et sa inglise keelt ei oska, sest et see pole kaugeltki mitte esimene kord, kus mulle inglise keelse küsimuse peale prantsuse keeles vastatakse. Igatahes, noormees sai vist aru, et ma ikka tõsiselt tahan Internetti endale ja ütles selle peale, et ühiskasutatavas köögis on mingisuguse neti levi olemas ja et ta annab mulle oma paroolid selleks. Ja nüüd siis ongi nii, et ma käingi selle kuti paroolidega õhtuti korraks netis. Pean talle tänutäheks midagi viima selle eest! Ahjaa, nagu mainisin, siis siin on ühiskasutatav köök (ja ka ühiskasutatav duširuum!). TTÜ ühiselamu on mu ära hellitanud sellega, et köök ja dušš on ainult kahe toa peale (ja et seal on normaalne Internet). Oeh.. Igatahes, kuna seal köögis peavad olema oma potid-pannid, siis mina seal süüa tegemas ei käi, istun ainult natuke aega Internetis ja see on kõik. Külmkapis hoian asju küll (seal on külmkapid jaotatud neljaks tabalukuga kambriks vastavalt toa numbrile). Aa, ja mis mul mainimata jäi - ma ei resideerugi üldse Caen-is, vaid täpselt Caen-i piirist hakkavas Hérouville Saint-Clair-is. Põhimõtteliselt on see ikkagi nagu Caen, kuna sinna saab Caen-i trammiga, mis siis, et see on tehniliselt eraldi linn. Muideks, siin on väga ägedad trammid, vajadusel sõidavad ratastega autoteel, mitte üldsegi trammiteel.
Esimesel siinveedetud nädalavahetusel jalutasin Caenis ringi. Inimesi oli tänavatel laupäevale kohaselt palju ning ilm oli ilus. Alguses jalutasin mööda suuremaid tänavaid niisama ringi ning käisin esimeses kirikus, mis silma jäi. Kirikuid on selles linnas palju, mis on mõnes mõttes ka loogiline, sest kui terve linn ikka sõjas maha pommitatakse, siis on vaja kohta, kus pärast palvetada. Igatahes, pärast esimest kirikut võtsin sihiks Château de Caen-i, mis on William Vallutaja poolt umbes 1060 aastal ehitatud ning on oma 5,5 hektariga üks Euroopa suurimaid château-sid. Seal asuvad ka üks pisike kirik, mis hetkel oli kahjuks remondis ja ligipääsmatu, musée de Normandie, musée des Beaux-Arts (kaunite kunstide muuseum) ning veel mitmed aiad jms. Suvel on seal kindlasti veelgi ilusam kui praegu! Mõnus oli istuda seal müüri ääres ning lõunaks baguette'i süüa ja kohvi juua ning üle linna vaadata. Ükskõik, kuhu vaatasid, ikka paistis mõne kiriku torn kusagilt. Võtsingi siis seejärel sihiks järgmised kirikud ning nagu mul siin kombeks on, panin võimalusel seal ka mõne küünla põlema. Kõikides nendes kirikutes on imelised orelid, üks suurem ja võimsam kui teine! Samamoodi on vitraažidega, neid võikski vaatama jääda. Viimasena sattus mu teele tol päeval Abbaye aux Hommes ehk siis otsetõlkena meeste klooster, mis on samuti William Vallutaja poolt asutatud. Sattusin sinna väga õigel ajal, sest parajasti kõlas orelimuusika! Panen siia kõikidest nendest hulganisti pilte ka!
Pühapäeval otsustasin eelpool mainitud muuseume külastada (oh, kui tore, et Prantsusmaal kõik riiklikud muuseumid alla 26-aastastele tasuta on!). Suur oli mu üllatus, kui ma kesklinna jõudes avastasin, et seal toimub tänavatel mingi turu- või laadataoline asi. Sealt võis kõike leida, alustades värsketest juur- ja köögiviljadest (ja sealt sai hulgaliselt mandariine, nämma!) lõpetades saunavihtade, taskunugade, toolide ja riietega; ühesõnaga - sealt saab kõike! Jalutasin seal ligi tund aega ja lihtsalt vaatasin, mida pakutakse. Muidugi oli kiusatus värskeid saiakesi osta, aga kuna ma olin endale lõuna kaasa pakkinud, siis sellel polnud parajasti erilist mõtet. Pärast turgu külastasin järjest mõlemaid muuseume ning tõdesin taaskord, et kunst pole ikka üldse minu jaoks.
Uus (ehk käesolev) nädal algas rahulikult.. Keemia, mida siin teen, on minu jaoks uus ja ega mind just liiga palju ei juhendata ka, seega vahepeal olen ma tõsiselt närvis. Vähe sellest, et pole professorit, kelle käest küsida, lisaks sellele on näiteks doktorantide või post-docide käest küsides ka keelebarjäär (ilmselgelt mitte minul). Oeh, mis ma ikka vingun, tegelikult on kõik okei ja inimesed on toredad!
Ilm on siin suhteliselt (üllatavalt!!!) külm, seega peab nädalavahetusel paksema kampsuni muretsema!